80 tassi näitus

Viimati, kui Eva lastega siin käis, mainisin talle, et mul on plaanis nädalavahetuseks Tallinnasse sõita ja tema võttis minult lubaduse, et käin ka tema pool ära. Ega tegelikult ma polnudki ju tal külas käinud. See tähendab - muidugi olin, aga mitte seal, kus ta praegu juba aastaid elab.

No sõitsingi siis reede õhtul rongiga Tallinnasse ja kui laupäeval Evaga ühendust võtsin, siis ütles ta, et tulgu me kella üheks Keilasse - temal seal näituse avamine. No eks me siis läksimegi Morgie ja Putukaga juba kell üksteist kodust ära, et uue elektrirongiga Keilasse sõita. Ma ju polnudki uue rongiga veel sõitnud ja ka Putuk ning Morgie olid seda rõõmu vaid ühe korra maitsnud.

Uus rong on mõnus küll. Ilus ja läikiv ja vaikne ja kiire. Ainult istmed pole minusuguse pika inimese jaoks mõeldud ja panevad selja valutama. Ei taha mõeldagi, mis saab, kui Tartu ja Tallinna vahel kurseerima hakkavates uutes diiselrongides peaksid samasugused istmed olema.

Vaikne linnake Keila

Putuk ja mina

Vahetult enne Harjumaa muuseumisse jõudmist jõudis Eva meile järele ja võttis auto peale. Kiisu oli tal ka kaasa, Poiss oli koju jäänud.
Tasse oli näitusel palju ja isegi mõned keraamikud olid saabunud. Noh, tegelikult oli sama näitus juba mitmendas asukohas. Eks kõik kaheksakümmend muidugi ei viitsinud kohale tulla.

Kaheksakümmend tassi

Vaatasime natuke muuseumi. Muljetavaldav muuseum. Minge ja vaadake ka. Tänapäeval on muuseumid nii põnevad ja kõike tohib kätega katsuda.

Putuk katsetab puidu hööveldamist

Näitusel käidud, sai maitsta näituse avamisele toodud head ja paremat. Vot mina aru ei saa, miks armastavad kunstnikud ja teadlased nii tulihaput veini ja eeldavad, et see ka tavainimestele peaks paitsema? Mina sellist juua ei suuda. Eks panime siis rõhku marmelaadile, juustule ja õuntele. Kuigi Kiisu keeldus algul marmelaadist kategooriliselt, otsustas ta seda hiljem maitsta. Putuk vist siiski loobus marmelaadist.

Kiisu ja Eva maiustavad juustuga

Näitus avatud, sõitsime Kloogale Eva poole. Natuke olime seal, kohvitasime, tegime veel ühte-teist (näiteks pügasime natuke jänest, lobisesime minu tädiga, kes elab kõrvalmajas ja suhtlesime naabrilastega).

Kiisu ja Toto

Peagi pakkus Eva, et sõidame Paldiski sadamasse. Sõitsimegi. Polnud ju me sealgi käinud. Poiss otsustas jälle koju jääda, Kiisu aga tuli meiega kaasa. Seda parem - autos ju viis kohta.

Putuk

 Rand oli ilus, päikeseloojang kaunis. Vaid ilm kippus jahedaks ja nii me seal kaua ei viibinud. Tagasiteel Kloogale käisime läbi veel Pakri tuulepargist. Isiklikult mina polnud neid tuulikuid veel oma ihusilmaga näinud, rääkimata käega katsumisest. Päris jube on seal all olla, kui üheksakümnemeetrise läbimõõduga propelleri labad tulevad vuhh! ja vuhh! ülevalt alla otse sinu suunas.

Ta on ikka suur küll

Nojah. Pärast olime veel mõned tunnid Eva pool. Jõime kohvi, sõime ribi, vaatasime lastega Supervarga multifilmi, Eva kinkis Morgiele osa oma keraamikast ära, mina viskasin kõrvalmajas oma onuga paar pitsi viina ja viimase rongiga sõitsime Tallinnasse tagasi. Vaene Kiisu hakkas lausa nutma, kui olime oma lehvitamised ära lehvitanud ja rong liikuma hakkas.

Järgmisel päeval käisime veel Morgie ja Putukaga täditütre pool. Kohvid-värgid-jutuajamised. Ja nii edasi.
Õhtuks olin jälle omas kodus.

PS. Praktiliselt kõik selle postituse pildid on Morgie tehtud.
PPS. Kui mõni peaks tahtma Eva keraamikat osta, siis pilte näeb tema Facebooki leheküljelt - nimeks on Eva Berg. Ühendust võib võtta minu kaudu. Facebookis ta tihti ei käi.
Panen siia ühe näidise ka.

PPPS. Ah, meenus. Tagasiteel Paldiskist Kloogale käisime Eva ettepanekul läbi veel selle tüdruku poolt, kes tal siin suvel kaasas oli ja kelle ma endale tahtsin jätta. Sain teda taas korra kallistada ja tema emaga juttu ajada. Tore ema ja ilus kodu.

Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Vargaid meil ei sallita

Nii suure kooli kohta on meil tähelepanuväärselt vähe vargaid. Õpib meil ju ikkagi tuhandeid lapsi. Eks kindlasti tühja-tähja kaob, aga kuna need on tõesti tühised asjad, siis neist lihtsalt ei teatata kellelegi. Kevadel kadusid ära küll ühed omaniku jutu järgi päris kallid saapad, aga need olid tal mitu nädalat või kuud ilma valveta riideruumis. Ja siis kadusid ära ühed natuke katkised tossud, aga need olid töökoja garderoobis lukustatava kapi peal, mitte kapi sees. Ja loomulikult kaob suvekuudeks kooli vedelema jäetud asju. Kõiksugu lohakile jäetud mobiiltelefonid tuuakse ikka garderoobi või infoletti.

Nüüd siis jäi üks tüdruk oma Nokia E5-st ilma. Käis koos sõbrannaga WC-s ja telefon jäi sinna maha. Kui mõne minuti pärast tagasi kiirustas, oli telefon juba läinud. Tüdruk tuli ja otsis meie turvamees Anatoli üles ja see organiseeris talle turvakaamera videote vaatamise. Sealt trükiti paar pilti välja ja näidati kooli peal. Nägin neid minagi, kuid kedagi ära ei tundnud - ikka tõsiselt viletsa kvaliteediga on need videod ja pildid.

Lõpuks tundis keegi ikka ära ühel pildil olevad kaks tüdrukut. Üks oli meie kooli oma ja teine noor, viieteistaastane kuskilt teisest koolist, kes juba mitmendat päeva meie juures tolknes, küll ühe, küll teise meie tüdrukuga. Oli veel kuskil uhkustanud oma uue riistvaraga. Siis läks netiavarustes kisa lahti, et igavene rott ja sõrmed vaja tal ära murda, siis enam ei varasta. No igatahes õhtuks viis see plika telefoni omanikule tagasi. SIM-kaardi oli ta juba katki murdnud ja ära visanud ning see tuli kinni maksta teisel tüdrukul. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Hansaliit las kestab veel

Nojah, Hansapäevad ka nüüd selleks aastaks jällegi möödas. Morgie käis siis, seekord ilma Otita, sest Telc otsustas seekord lapsele pisut oma kvaliteetaega pühendada. See-eest aga maabusid meie juurde õhtul, kui ma linnas rongi vastas käisin Anneli ja Kaspar, seekord oli Kalvi kah kaasas - saingi ta esimest korda ära näha. Nojah, A ja K telkisid kahekesi, Kaspar pandi tuppa magama.

Hommikul vara panid nad kolmekesi juba linna poole ajama. Meie Morgiega sättisime alles kella üheks linna, sest tema esinemine hakkas alles kell kaks. Ühest kaheni oli neil hääle lahtilaulmine, mina tolknesin niikaua laadal. Kontserdi alguses tuli ka Kudzu oma perekonnaga Catena st. Morgie laulmist vaatama-kuulama. Üllatav küll, aga tüdrukud polnudki nii väga pettunud Oti puudumise üle. Ju nad sellega juba varem kursis olid. Kontserdi ajal käis meist üle pisike vihmasabin. Ja peale selle lõppemist laskis perekond Kudzu juba jalga.

 Catena teine esinemine oli alles kell kuus. Vahepeal käisime Krooksus röövliribi söömas - hea ja odav! - ja Eedeni Konsumis uut panni ostmas. Ja veel kuskil. Aga pärast kontserti katsusime Pirogovi platsil lammast. Ja kitse. Ja tibusid. Seal oli üks meie kooli tüdruk. See tahtis kitsetalle puha mulle puha sülle tõsta. Siiski ei hakanud ma päeva jooksul niigi ära traumeeritud looma rohkem traumeerima.

Igatahes. Koju Veskiorgu saime alles poole kaheksaks. Siis tegime Morgie uhiuue sünnipäevaks saadud (Jah, laupäeval oli ju Morgie sünnipäev kah) kokaraamatu järgi  quesilladasid - tortillad kahel pool ja vahepeal hapukurk-sink-juust-tšilli-sibul ja kõik see kahelt poolt ära praetud. Hõrk, kuigi pisut kuivavõitu. Aa. Seda kah, et Anneli ja Kalvi istusid juba jälle oma telgis ja quesilladasid ei soovinud. Magustoiduks olevat vahukoort maasikate-mustikatega kah mitte. Lasksime siis Morgie ja Kaspariga kolmekesi kõigel hea maitsta.

Jooki me ei joonudki. Oli täitsa alkoholivaba sünnipäev. Vaatasime hoopis klassikalisi filme. Aga nendest kirjutan järgmises postituses. Muidu läheb seesinane liiga pikaks. Kes nii pikka juttu ikka lugeda maldab.

Siis tuli veel teine Hansalaaada päev. Seekord oli Kaspar ka meiega/minuga. Nojah, pärast Catena kontserti sõime Krooksus Napsimehe praadi, viskasime Morgie rongi peale, ujusime jões ja sõitsime läbi Lõunkeskusest, kus lobisesin natuke Lisannega ja Emmaga.

Väsitav nädalavahetus. Igatahes.

Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteed...

Käisime pühaba Morgie ja Oti ja Kudzu lastega Vorbusel maanteemuuseumis. Oli ikka äge küll. Eks mina olen seal ju ka enne käinud. See oli küll juba hulk aastaid tagasi, kui me seal ERM-i seltskonnaga käisime. Siis oli seis küll natuke algelisem. Olemas olid vaid  püsinäitus ja suur angaar vanade teeehitus- ja muude masinatega, aga äge oli ikkagi. Nüüd on ju lisaks eelpoolnimetatutele välisnäitus "Teeaeg", mis on omaette huvitav nähtus. Algab see jalgrajaga ja siis läheb kruusa- ja palktee kaudu üle asfalttänavaks. Tee kõrval olevad rekvisiidid lähevad samamoodi vanaaegsetest tänapäevasemateks.

Lapsukestel oli muidugi lõbu laialt. Said nad ju sõita postitõlla ja mis veel olulisem - tõukerattaga! Püsinäitus neid väga ei huvitanud - nagu lapukesed seda ikka teevad - tormasid ka nemad püsinäitusest tuulispaskadena läbi. Ja Tartust mööda vana postimaanteed sinnasõit! Küll nemad kilkasid kurvides ja küngastel.

Kõik on omavahel seotud

See on äärmiselt lummav, kuidas looduses/maailmas on kõik omavahel seotud ja kõik allub reeglitele ja kõike saab numbrite ning valemitega kirja panna. Kuldlõige, Fibonacci jada, Delaunay triangulatsioon, Voronoi tesselatsioon.
Siin videos on see kõik ilusasti kokku võetud.

Aga kõik see tuli mulle meelde seetõttu, et jälgin juba tükimat aega seriaali nimega Touch. "Draama, mis ühendab teaduse ja vaimsuse, uurimaks varjatud seoseid, mis seovad kokku kõik inimkonna. Sarja keskmes on lesest üksikisa, kelle püüdlused küündida oma vaimse puudega 11-aastase pojani kujundavad kogu planeedi saatust." Inimesed on omavahel seotud, asjad on omavahel seotud, kõik mõjutab kõike ja kõige aluseks on numbrid. Täpsemalt siis Amanda jada: 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55,144 … Ja kõike seda näeb üks poiss, poiss, kes pole üksteist aastat rääkinud.

Üks kuri tädi on seal ka, tahab muudkui aga lapsukest isalt ära võtta ja temaga midagi kahtlast korralda. Vastukaaluks on aga ka üks hea tädi, kes issit aitab, nii et esialgu on kõik tasakaalus.

Kodus

Ööpäevane külaskäik edukalt üle elatud ja kodus tagasi. Lapsi tuli lõpuks kokku ligi klassitäis. Oli kõvasti jooksmist ja kisa ja seintele ning nägude peale maalimist, söömist ja joomist. Vaene Kudzu ja Kudzu-mees, kes selle kõik peavad nüüd ära koristama. Jõudu neile igatahes!
Aah, enne äratulekut rõõmustas Kudzu ilmateatega järgmiseks nädalaks. Minevat kuivenaks ja jahedamaks! Ei noh, hea uudis, eks ole? Eks see palavus olegi juba tappev...
Ott oli igatahes peale pikka päeva nii väsinud, et oleks peaaegu enne rongi peale jõudmist autosse magama jäänud. Ja ega Morgiegi parem polnud. Minul igatahes pole häda midagi.
Homme tarvis jälle tööle minna. Alguses olen natuke aega riidehoius, eks näis, mis pärast saab - tädi Nadja lubas poole ühe paiku tööle tulla. Käib oma vanamehega arsti juures ja tulebki. Nii vara on igatahes vara veel koju tulla, aga meil on veel üks koorem mulda laiali kärutada, kui ilm lubab, eks peab siis sellega tegelema.

See on siin kõige esimene postitus

Meeldis mulle tõlkida sarja Battlestar Galactica, tõsiselt meeldis. Tõlgiksin meelsasti veelgi, aga võta näpust. Kuulda oli, et sellele tuleb  lisa Battlestar Galactica: Blood & Chrome, mis kajastab eelnevaid aastaid ja sõda külonitega, ent kuuldavasti tahab ulmekanal Syfy sarja siiski ära jätta. Aga eks lootus sureb ikka viimasena. Ootame ja vaatame, mis saama hakkab. Järgmiseks aastaks lubatakse vähemalt ühte seeriat. Ja ehk keegi siiski halastab ja annab maailmale ühe korraliku ulmesarja.

Senikaua proovin hoopis seda sarja teha. Sama hea see pole, aga parem ikka kui mitte midagi. Korralike ulmesarjadega on tänapäeval lood üldse viletsad. Kas jäetakse hoopis eetrisse laskmata või siis katkestatakse ära juba peale esimest hooaega.

Mis igapäevaellu puutub, siis oleme Morgie ja Otiga teist päeva Ihastes Kudzu juures Miranda kaheksandal sünnipäeval. Kudzu kostitas meid õhtul tavapäraselt maitsva - no tema puhul ei kujutagi teismoodi ette - õhtusöögiga, seekord saime hilisõhtust kooreklopsi. Keelt alla õnneks ei viinud, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Peale seda, nii umbes kella 12 paiku suikusid lapsukesed unele, et juba kuue ajal lae peal hüppama ja kisama hakata. Hämmastav küll, kuidas neile nädalavahetusel nii vähesest magamisest piisab? Katsu neid nädala sees kooliks/lasteaiaks nõnda varakult voodist välja saada. Ja mis pagana elevantsihüppeid nad sooritavad, et maja (sõna otseses mõttes) väriseb ja alumisel korrusel lambid laes kõiguvad? Morgie arvas, et peaks nende juurde piilukaamera sokutada, küllap siis teada saaks. Igatahes, uni oli läinud ja nagu ikka, kui hakkaski tagasi hiilima, läks kuskil kandis jälle müdistamine või kisa lahti. Õnneks pärastpoole uni siiski halastas ja tuli tunnikeseks tagasi.

N. Össu

Simbo

Simbo

Mõlemad Kudzu kassid olid värskelt juuksuris käinud ja oma pulstunud karvast lahti saanud. Simbol oli see käik just eile ja esimesel pildil ongi ta veel narkoosist uimane. Lisaks muidugi haavatud enesuhkus... - ikkagi kohalik Kunn!