Uks minevikku

Eks ajas rändamise filmid on mulle ikka meelepärased olnud. Hiljuti sattus mulle ette üks koht, kus neist oli terve pikk-pikk nimekiri koostatud - ikka mõnisada nimetust. Kõiki pole saada ja kõik pole huvitavad ka. Tutvustuste põhjal tirisin mõned neist endale ära. Kõiki pole veel näinud, kuid ühe vaatasin ära.

Tegu on 2009. aasta saksa filmiga Die Tür. Lugu edukast kunstnikust, kelle pereelu on sutike sassis ja kes kepib seksikat noort naabrinaist. Kord aga, kui ta peaks kodus tütre järele valvama, on aga selle asemel jällegi kodunt ära, juhtub õnnetus.

Peale õnnetust hakkab mees ennast süüdistama ja jooma ning naine jätab ta maha. Lõplikult põhja käinuna otsustab ta ennast ära tappa, kuid päästetakse viimasel hetkel. Kui mees täielikult lootuse kaotanud, jäisel tänaval kukkunud ja sopa sees lamab, tuleb liblikas, kes juhatab ta käigu juurde, kust viib uks teise kohta, kus aeg on viis aastat tagapool. Loomulikult satub ta tütre surmapäeva. Päästab lapse, satub kokku viis aastat noorema iseendaga.

Mads Mikkelseni teadsin ma varem küll. Mitte nimepidi, aga eks olin teda ennegi mitmes filmis näinud. Pidasin teda selliseks natuke koledaks keskpäraseks näitlejaks. Aga siin filmis oli ta võrratu. Tüdruk oli nunnu ja naine oli ka armas.

Hea film on, väga hea film. Polegi nii head saksa filmi näinud. Eks ole neid ajas tagasimineku ja vanade vigade parandamise filme ennegi nähtud. Liblikaefekti ja selle järgesid on ju kõik näinud. Samuti mitmed teised samateemalised filmid. Kuid kõik need on sellised kuidagi sünged. See film oli mingil moel helge. See teine maailm oli nii päikeseline ja ilus, kogu aeg mängis kaadris mõni päikesejänku (no kui just muidugi polnud parajasti öö või ei sadanud), Taustaks mängis kaunis keelpillimuusika, vahel rõõmsam, vahel süngem.
Kõik kulges hästi, kõik oli ilus, pereelu sujus, ent kogu pakitses mõtteis ootus, mis nüüd saama hakkab, mis nüüd pahasti läheb, kus hakkab viltu keerama? Teadagi ju - liblikaefekt, ja puha. Sakslased aga keerasid vindi hoopis teisele poole. Pauk tuli sealt, kust seda üldse oodata ei osanud. Ja siis järgmine ja järgmine.
Ühesõnaga, vaadake seda.  Kui aega saan, siis katsun ära ka tõlkida.

Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Nad tulid tagasi

 Acceptez-vous de mourir pour entrer dans la ville où les morts reviennent?

Üle tüki aja üks muljetavaldav sari. Nimeks Les Revenants. Nagu pealkirjastki näha - prantsuse oma. Komistasin netis kogemata selle kirjeldusele, see meeldis, tirisin jupid kohale ja hakkasin vaatama. Hea. Isegi väga hea. Ja vahelduseks ameerika ja vene sarjadele on hea vaadata ka mõne muu maa loomingut.

Tegemist on ühe väikese ja rahuliku prantsuse külakesega, kuhu tuleb tagasi üks tüdruk. Tüdruk, kes mõned aastad tagasi bussiõnnetuses surma sai. Vanemad ei saa muidugi millestki sotti ja ta kaksikõde on esiotsa endast väga väljas. Tema ju semmib poisiga, kes oli tüdruk suur armastus. Siis naaseb külakesse üks noor mees. Tema sai aastaid tagasi surma just oma pulmapäeval. Ta naisel (või lesel) on uus mees, kes kasvatab tema last oma lapsena ja ei taha noort meest sugugi oma rahulikku ellu. Siis tekib kuskilt üks väike poisike. Tema on surnud juba aastakümneid. Ja ärgem unustagem maniakki-noorte naise tapjat. Ka tema tuleb tagasi. Ja siis veel mõned. Ühesõnaga - unine külake pole peagi enam väga unine.

Võiks ju eeldada, et tegemist on järjekordse zombifilmiga, aga ei, seda pole ta kuskilt otsast. Tagasitulijad on täpselt samasugused nagu nad olid enne oma surma. Ei lagune nad kuskilt otsast (SPOILER! tegelikult pärastpoole nad lagunevad küll, aga hästi natuke) ja suhtlevad täitsa vabalt. Ainult peale järjekordset tapmist ärkavad jälle ellu.

Sari iseenesest kulgeb rahulikult. Võiks peaaegu öelda, et uniselt. Põnevust siiski jätkub. Tekitab küsimusi, põhiline küsimus on muidugi miks. Miks nad tulid? Miks nad on? Kust? Ja kõige lõpuks - kuhu?

Eriti heaks teeb filmi muidugi muusika. Selline melanhoolne, müstiline. Tšellode ja klaveriga. Täis millegi eelaimust

Treiler ka muidugi.

Naljakas

Leonardo vs. Hannibal

"Information wants to be free."

Nägin ära esimese osa uhiuuest sarjast "Da Vinci's Demons" ja olen sellest täiega sisse võetud.

"Sari jutustab "rääkimata loo" Leonardo Da Vinci noorusaastatest renessanssiajastu Firenzes.
25-aastane kunstnik, leiutaja, vehkleja, armuke, unistaja ja idealist rabeleb, elamaks oma reaalsuse ja aja piires, hakates samas mitte üksnes nägema tulevikku, vaid ka seda leiutama."

Ilus film on, visuaalselt väga ilus. Noh, renessanns, eks ole. Ilus ja kaasahaarav, ja eks huvitav muidugi ka. Teine asi on see, kui palju seal seda päris ajalugu on.

Ahah, jajah, paljaid mehi ja naisi näidatakse ka.

"The Doctor will Saw You Now."

Teine hea uus sari on Hannibal. Eks nagu nimestki võib saada, on tegemist looga Hannibal Lecterist. Eks ole - kõik teavad, kes see tegelane on?

Lugu räägib tuntud psühhiaatri varajasest suhtest tema patsiendi, noore FBI kriminaalmenetluse profileerijaga, keda kummitab tema võime samastuda sarimõrvariga.

Täitsa hea, täitsa vaadatav. Esimene seeria mulle väga suurt muljet ei jätnud, kuid teine oli tõsiselt hea. See seeneaed oli igatahes väga muljetavaldav. :P

Ben Affleck on geenius

"Allahu akbar, death to America."

Vaatasin ära filmi "Argo", kus Ben Affleck viimati režissöörirollis oli. Näitleja muidugi ka, peaosas.

Tegelikult oli see film mul juba mõnda aega olemas, pealkiri aga pelutas - no mingi "Argo", eks ole.  Mitte midagi ei teadnud ma sellest filmist. Nüüd aga võtsin ette, ja ennäe - paganama hea film.

Tegemist on tõestisündinud looga.  Iraanis on toimumas islamirevolutsioon. Rünnatakse ameeriklasi ja Ameerika Ühendriikide saatkonda ning sealsed töötajad - 52 tükki - võetakse pantvangi. Kuus ameeriklast pääsevad põgenema ja peidavad end Kanada suursaadiku koju. Nüüd on tarvis nad sealt ära tuua, enne kui raevunud islamistid nad sealt leiavad ja lähima laternaposti või kraananoka otsa riputavad. Keskluure Agentuuri „eksfiltratsiooni“ spetsialist Tony Mendez (Ben Affleck ise) nuputab välja plaani, kuidas nad sealt ära tuua.

Polegi nagu midagi erilist. Eks selliseid pantvangide ja nende kuskilt äratoomise lugusid ole ennegi tehtud ja nähtud. Steven Spielbergi "München" oli näituseks väga sünge ja see on mul siiamaani lõpuni vaatamata. "Argo" aga on kuidagi helge ja lahe, isegi nagu lõbus. Kui tavaliselt vaatan filme arvutiga tegelemise kõrvalt, siis seda filmi vaatasin põnevusega otsast lõpuni.
Lennujaamastseen oli küll väga napikas, ei tea, kas päriselt ka niimoodi läks? Igatahes, rahvas, kui tahate huvitavat filmi näha, siis vaadake "Argot".

PS. "Argo" sai eelmise, 2012 aasta parima filmi Oscari. Lisaks veel paar tükki. Lisaks veel hunnikute kaupa muid autasusid.
PPS. Ilus sirge nina on Benil.

 "Wildly charismatic. Impossibly brilliant. Totally rebellious. For the first 20 years of his life, Will Hunting has called the shots. Now he's about to meet his match."

Mõni sõna ka eelmisest minu poolt nähtud Afflecki-filmist. See oli teine geniaalne film "Good Will Hunting". Samuti selline film, mille vaatamist ma kaua edasi lükkasin. Kaua. Tõesti kaua. Ilmaasjata.

See on siis see film, mille käsikirjaga kenad poisid Matt Damon ja Ben Affleck nö endale filmimaailma ukse jalaga lahti lõid. Tulid, nägid ja võitsid. Ühesõnaga tulid tundmatud poisid ühe käsikirjaga, käsikirja järgi tehti film ja film sai parima stsenaariumi Oscari. Nii oli. Lisaks veel teine Oscar Robin Williamsile parima meeskõrvalosa eest.

A milles point? A selles: " Will ei ole kunagi käinud kolledzhis, välja arvatud koristajana tehnilise instituudi põrandaid pesemas. Sellest hoolimata võib ta tänu fotograafilisele mälule loopida suvalises situatsioonis tsitaate raamatuist, mida on kunagi sirvinud ning lahendada matemaatilisi ülesandeid, mis panevad Nobeli preemiaga autasustatud professorid pead kratsima.

Asi, mida Will ei suuda, on rääkida ennast välja vanglakaristusest, mis ripub tema pea kohal pärast järjekordset tänavakaklust. Tema ainus lootus on psühholoog Sean McGuire (Robin Williams), kes elab poisile tema probleemiderägas kaasa ning teab, mida tähendab võitlus ülejõukäivate eluraskustega."

Filmiteisipäev

Eile olime täitsa kodus. Käisin vaid nii palju väljas, et hommikukohvi peale piima tuua. Ega miinus kaksteist ei kisugi väga ringi koperdama.
Vaatasime päev otsa filme.

Mr. Popper's Penguins

"Mr. Popper on ärimees, kes mõtleb vaid oma karjäärile, kuid seda hetkeni, mil ta pärib kuus pingviini. Ärimees muudab oma korteri talviseks imedemaaks ja koos pingviinidega muutub ta elu tundmatuseni."

Täitsa lahe komöödia. Tüüpiline Jim Carrey, aga naerda sai küll.

Taken 2

"Bryan Mills läheb koos perekonnaga Istanbuli puhkusereisile ja kuigi tütre röövimise mälestused on veel värsked, jõuab saatus neile kiiresti järgi. Nimelt hakkab Türgis perekonda jälitama kamp kurjategijaid, mille eesotsas istub mees, kelle poeg röövis Bryani tütre ning selle käigus suri - nüüd on isa kättemaksu haudumas."

Üsna sama hea nagu esimene Taken. 

The Bourne Legacy

"Bourne'i saaga üks arhitekte, lavastaja-stsenarist Tony Gilroy  toob publiku ette uue peatüki sellest populaarsest agendilugude sarjast, mille senised filmid on kogunud maailma kinodest ligi miljard dollarit. Gilroy laiendab menukirjanik Robert Ludlumi poolt loodud Bourne'i universumit uue algupärase looga, tutvustades uut kangelast, kelle eluohtlik situatsioon on põhjustatud senise kolme filmi sündmustest."

Mitte nii hea kui kolm esimest Bourne'i filmi, kuid siiski aitab vaadata küll.

Thale

"Norra folkloor saab tõeluseks, kui Leo ja Elvis kohtuvad keldris Thalege. Tavaline koristustöö muutub võitluseks ellujäämise nimel, kui nad üritavad mõista, mis või kes on Thale."

Aga selle me jätsime pooleli. Ikka väga imelik film oli. Kaks koristusmeest mingi imeliku tüdruk-naisega keldris, vahepeale kaadreid tüdrukust metsas. Brr.

Man on a Ledge

"Nick Cassidy on endine politseinik, kes hülgas oma seadusesilma karjääri selle nimel, et hakata kurjategijaks. Täna õhtul aga leiab ta end Manhattanil ühe kõrgmaja akna taga, valmis hüppama. Peagi on kohale kutsutud politsei ning veidi hiljem SWAT ja tuletõrje, kelle ülesandeks eesotsas detektiiv Lydia Merceriga jõuda olukorra tagamaadeni.
Kõik näib lihtne ja Nick’i juhtum kõike muud kui keeruline. Ent nagu hea kompvek - lihtne šokolaadikate on kõigest algus ja tõeline maitseelamus tuleb ilmsiks alles siis, kui hambad sellesse sügavale sisse lüüa.
Man On A Ledge on pingeline thriller, mis kerib end lahti nagu lõngakera, minnes iga hetkega üha põnevamaks. Head etteasted ja üsna hea lugu teevad sellest mõnusa ajaviite, mida on hea vaadata koos meeldiva seltskonnaga või miks mitte ka üksi."

Äraaimatava süžeega, kuid siiski täiesti vaadatav.

Amelie

"Noor ja häbelik Amélie elab Pariisi südames – Montmartre’i linnaosas. Ta töötab kohvikus ettekandjana ning armastab teistele inimestele nende teadmata väikeseid heategusid teha. Tema elus ei ole juhtunud midagi erilist, välja arvatud lapsepõlv veidravõitu peres ning ema ootamatu surm, millest Amélie isa pole toibunud ka aastaid hiljem. Amélie elab üksi, kuid otsib armastust ja igatseb põnevate seikluste järele. Ühel päeval leiab ta oma korterist peidiku, mis sisaldab vana karpi endise üürniku lapsepõlvemälestustega. Ta otsustab asjad õigele omanikule tagastada. Suureks sirgunud poissi otsides kohtub ta Ninoga, armub ning hakkab mõistma, et tema võimuses on ka ise õnnelikuks saada."

Vana hea Amelie. Väga mõnusa kiiksuga film. 

Night at the Museum

"Larry Daley on New Yorgi loodusloomuuseumi uus öövaht, kelle arvates kõik selles majas pole päris nii nagu peaks. Koridorid täis metsikuid eelajaloolisi loomi, iidseid sõdalasi, Aafrika kiskjaid ja legendaarseid kangelasi ajaloost on otsekui tardunud. Aga kas ikka on? Larry kogeb juba esimesel ööl, et kui külastajad ja koristajad õhtul majast lahkuvad, algab tõeline seiklus, kui kõik muuseumi elanikud korraga ellu ärkavad ning õnnetul öövahil ei jää üle muud, kui püüda päikesetõusuni vastu pidada."

Hea!!

Indrek-poiss ja telliskivi

Kaks väga head filmi kahe päevaga.

Esiteks (vaadatud küll teisena) "Indrek". "See on lugu maapoisi Indrek Paasi kolmest aastast Tartus härra Mauruse eragümnaasiumis. Läbinud oma kogemustes tõdede ja valede keerulise labürindi, jõuab Indrek veendumusteni, mis sunnivad teda koolist lahkuma." Fantastiline - see film on nagu nõukaaja Eesti meesnäitlejate "Kes on kes". Kõik (no hea küll, peaaegu kõik) paremad meesnäitlejad ühes filmis koos. Ants Eskola, Kaljo Kiisk, Rein Aren, Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Heino Mandri, Olev Eskola, Ilmar Tammu, Paul Laasik, Mihkel Smeljanski, Tõnu Mikiver, Enn Kraam, Juhan Viiding, Voldemar Panso, Rudolf Allabert. Jt. Kõigi nimesid enam ei mäletagi, näod vaid on tuttavad.

Film on hea. Tõesti hea. Viimati nägin seda võibolla 25 aastat tagasi, enam ei mäletanudki, kui hea see on. No ja muidugi need parimad kohad - Goethe ja Schilleri kukkumine, tassikõrvade murdmine jne jne. Imeline. Täiusest jäävad ainult värvid puudu. Või äkki ongi hea, et see film on must-valge?

Teine film on "Brick". Tõlkida võib nii 'Telliskivi' kui ka 'Heroiin'.

"See kaasaegne detektiivilugu leiab aset ühes California koolis. Film algab sellega, kuidas Brendan (Joseph Gordon-Levitt) saab närvilise kõne oma endiselt tüdrukssõbralt Emilylt (Emilie de Ravin), keda ta pole kaks kuud näinud. Tüdruk annab mõista, et on teinud kohutava vea seoses heroiiniga. Kõne lõppedes kihutab aga telefonikioskist mööda must masin, millest lendab tänavale suitsukoni…
Ei lähe kaua mööda, kuni Brendan leiab Emily laiba. Selle sünge ja ohtliku müsteeriumi lahendamise otsustab noormees oma ülesandeks võtta ja ta teeb seda külmaverelise nuhi kombel; teadmata, kui kaugele need niidiotsad välja viia võivad."
Tegelikult olen ma seda filmi juba korra vaadanud. Tol korral see suuremat muljet ei avaldanud. Eile õhtul aga oli ilmselt teine tähtede seis, sest seekord tundus film ülihea. Tegelikult on see peaaegu nagu klassikaline film-noir. Üksildane, peaaegu heidik koolipoiss seab kokku kavala plaani, kuidas jõuda tegelas(t)eni, kes on süüdi ta sõbranna tapmises ja talle kätte maksta. Seejuures nii, et  temale hiljem ühtegi kahtlusevarju ei langeks.
Joseph Gordon-Levitt on huvitav ja hea näitleja. Siia rolli sobib ta nagu rusikas sinnasamusesse.

Põnev fakt on see, et filmi tegemisele kulus vaid pool miljonit dollarit, sisse tõi see aga üle kahe miljoni.

Surnud, kes jalutavad

"Fight the Dead, Fear the Living"

See on üks hea sari. Ma ütleksin, et üks paremaid, mis praegu üldse jooksevad. (Kui muidugi "Touch" kõrvale jätta, aga see on praegu puhkusel.)

"Seriaal räägib loo zombi-apokalüpsise tagajärgedest. Grupp ellujääjaid reisivad mööda mahajäetud Ameerikat, otsides pidevalt uut magamisaset, et olla võimalikult kaugel neist inimsööjatest elavatest surnutest. Iga mööda läinud päev on nende jaoks kui õnnistus, iga hetk võib neid ees oodata ohtlik olukord ning iga nurgatagune võib saada neile saatuslikuks."

Kusjuures algus ehk esimene hooaeg pole midagi erilist. Alguses tundub, et see on kõigest üks järjekordne zombifilm, seekord lihtsalt pikemas kuues, seriaalivormis. Jällegi mingid ülesärganud laibad, kes koledat kurguhäält tehes ringi kõnnivad ja väheseid ellujäänuid nahka pista või vähemalt hammustada püüavad. Eks ta üldjoontes täpselt sedasi ongi. Ongi suurem osa (Ameerika) elanikkonnast, kes on ära zombistunud ja erinevad pisikesed inimkogukonnad, kes enamasti omavahel võitlevad, kuid mõnikord ka liituvad, et koos lihtsamini hakkama saada.

Mida edasi, seda huvitavamaks aga läheb, seda enam lugu kaasa haarab. Näitlejad on head ja tegelased elavad, huvitavad. Teise hooaja edenedes läheb lugu üha põnevamaks, justkui allamäge tormav lumepall. Narratiiv haarab kaasa, imeb endasse, paneb kaasa elama. Kuigi kohati on film liigagi verine, suisa räigevõitu (mehe jala maharaiumine otse kaadris või raseda naise lõhkilõikamine lapse elusana kättesaamiseks, tõsi küll, seda otse kaadris ei näidata), see siiski ei häiri, see käibki asja juurde. Elu ongi julm ja vastik ja sitane ja rõve. Eriti selline elu, mille juurde kuulub rohkem laipu kui inimesi. Muidugi on siin tegu jällegi ameeriklaste topeltmoraaliga - tapmist ja verd ja soolikaid VÕIB näidata, aga alastust EI VÕI näidata.

Käisin dokki vaatamas

Oskar vedas mu üks õhtu kodust välja "Dokumentaalika" filmifestivalile. Genialistide klubis näidati dokumentaalfilme tuntud kirjanike, režissööride ja muusikute portreelugudega. Igal õhtul kaks filmi. Tol õhtul olid plaanis filmid Jack Kerouacist ja Charles Bukowskist. Pidime küll mõlemad ära vaatama, ent peale tööd koju sõites meenus veel viimasel hetkel, et tarvis selsinatsel päeval veel üks filmitöö ära teha. Seega pidin peale filmi koju tõttama, et veel kähku paar tunnikest tööd teha. Ei noh, film oli iseenesest päris lahe. Ega mina neist biitnikutest peale nimede suurt midagi ei tea. Nõndaps oli päris hea enda jaoks midagi uut avastada. Kui see filmi heli vaid nii ropult vilets poleks olnud... Suur hulk tekstist jäi lihtsalt täiesti arusaamatuks. Oskar vaatas muidugi mõlemad filmid ära ja teine olevat olnud ideaalse pildi ja heliga. Mis parata...

Enne filmi algust lasksin silmadel saalis ringi käia ja mida mina nägin... Kõigi nende mitmesaja inimesehulgas olin mina konkurentsitult kõige vanem kohalviibija. Ja ikka korralikult vanem - nii kümme-viisteist aastat. Lahe. Mulle see meeldib. Mina ei tunne ennast absoluutselt nii paljude (veidi kiiksuga, sest ega dokumentaalfilmihuvilisi noori pole just suur protsent elanikkonnast) noorte hulgas ebamugavalt. Pigem tunneksin end veidi vales taldrikus olevat peoloomade ja diskopepude seas.

Tagantjärele oleksin tegelikult tahtnud hoopis järgmise päeva dokumentaale näha - Roman Polanskist ja Stanley Kubrickust. Aga mis seal ikka. Eks läks nagu läks. Teinekord vaatan.

Hood, Robin Hood

"The untold story of how the man became the Legend."

Eks kõik teavad ju Lugu Lõbusast Robin Hoodist. Noh, seda lugu kangelasest, kes röövib rikastelt ja annab vaestele. Vaprast vibukütist, kes elab Sherwoodi metsas  rohelisse kalevisse rõivastatud lindpriidest sõpradega, kellest kõige tuntumad on Väike John ja vend Tuck. Kangelasest, kes võitleb paha Sherwoodi šerifiga ja kes ootab Jeruusalemmast tagasi head kuningas Lõvisüdant ja kes armastab neitsi Marioni. Noh, see pole see lugu. See on hoopis teine lugu.

Pühalt maalt naasva kuningas Richardi tapmisele järgnevas segaduses võtab lihtne sõjasulane Robin Longstride üle selleks hetkeks samuti surnud rüütel Loxley Robini nime ja koha ning läheb tema asemel Inglismaale tagasi. Kavatsedes küll vahetult peale Britanniasse jõudmist koos lähimate sõprade Väikese Johni ja teistega kohe nelja tuule poole kaduda, satub ta siiski Loxley Robini koju tema papa ja naise manu. Peale hetkelist kõhklust soovitab papa Robinil ametlikult tema poja asemele asuda, kuna inglismannide tolleaegsed seadused ette, et kui pole elusolevaid meessugulasi, läheb kogu varandus edasi riigile (või kirikule?) ja mehe naine on üleüldse mittekeegi, kellele pole mitte mõhkugi ette nähtud. Seega oleks peale vanamehe surma Marionile lihtsalt kinga antud ja kogu maa ja kraam nelja tuule poole pühitud.

Ühesõnaga. Marion asub kiirelt taadi poolele ja Robin võetakse kibekähku perekonda. Ei lähe palju aega, kui ta on sunnitud hakkama lindpriiks ja võitlema kõigi vaeste ja rõhutute eest. Jne. Jne.

Kole-kole, porine, räpane, halvasti rõivastatud , näljane aeg oli see. Mitte ainult lõbusal Inglismaal, vaid kõikjal üle terve Euroopa. Räpane, harimatu, kole ja porine aeg. Inimeste eluaeg oli lühike ja kõikjal möllasid katkud ja muud haigused, inimesed olid harimatud ja ebausklikud. Ja kas ma ütlesin, et see aeg oli väga porine? Kadunud ja unustatud oli enamvähem kõik, mis antiikajal ilusat ja kasulikku leiutatud.

Praegu on samasugune ajastu moslemitel. Nemad on praegusel, kahekümne esimesel sajandil samas keskajas, kus meie olime kolmeteistkümnendal-viieteistkümnendal sajandil. Aga neil on vähemalt siht silme ees, kuhu pürgida ja kes tahavad, saavad nii mõnestki sajandist üle hüpata.

Punasabad

"Courage has no color."

Eks mulle ole ikka meeldinud lendamisefilmid. Filmid lenduritest ja õhulahingutest ja kangelastegudest ja muidugi eriti filmid, kus näidatakse lennukeid. Mitte et ma kunagi lenduriks oleksin ihanud saada (kui mitte arvastada ühte pisukest ajavahemikku minu elust - ilmselt lasteaiapäevilt - mil ma unistasin kosmosnaudikssaamisest, aga see kihk läks õnneks kiiresti üle), aga lennukid ja eriti sõjalennukid on mind alati paelunud. Olen isegi väikesi plastmassist lennukimudeleid kokku kleepinud ja üle värvinud ja vesipiltidest logodega varustanud. Praegugi on paar tükki neid mul kuskil sahtlipõhjas.

Aga filmist. Tegemist on II maailmasõja ajal Tuskegee treeningprogrammi kuuluvate neegerpilootide õhueskadrilliga, keda kuidagi tõelistesse lahingutesse ei taheta lasta kuna "neegrid ei kõlba ju millekski ja ei saa millegagi hakkama, ammuks siis lendamise ja vaenlase hävitamisega." Kui kolonel A.J. Bullard Pentagonis nende eest kostmas käib ja nad oma isikliku vastutuse alal võtab, pääseb jää lõpuks liikuma ja mustanahalised saavad lahingusse.

Pildilisest küljest oli filmi lausa lust vaadata. Eriefektid on viimase peal. Nii ilusaid ja nii tõepäraseid ja nii palju arvutiga joonistatud lennukeid pole enne filmis näinud. Võimas on vaadata, kui sinine pilvetupsudega taevas on üleni lennukeid täis, neid on sadu ja sadu. Värvilised ja läikivad, et lausa lust vaadata. Lisaks muidugi veel kahurid ja laevad ja isegi auruveduriga rong, mis korralikult õhku lasti ja laiali pillutati. Äge. 
Peagi jõuab kätte see aeg, kui filme enam filmima ei pea, kõik tehakse arvutites valmis. Link.

Rongi õhkulendamise koht

Sisulise poole pealt midagi nii erilist ei ole. Keskpärane lugu, mis kulgeb üsna etteaimatavat rada mööda. Samas, ega midagi eriti hullu ka pole. Aitab vaadata küll ja naistele on lõpu poole ka üks pisarakiskumise koht.

Kelmikas