80 tassi näitus

Viimati, kui Eva lastega siin käis, mainisin talle, et mul on plaanis nädalavahetuseks Tallinnasse sõita ja tema võttis minult lubaduse, et käin ka tema pool ära. Ega tegelikult ma polnudki ju tal külas käinud. See tähendab - muidugi olin, aga mitte seal, kus ta praegu juba aastaid elab.

No sõitsingi siis reede õhtul rongiga Tallinnasse ja kui laupäeval Evaga ühendust võtsin, siis ütles ta, et tulgu me kella üheks Keilasse - temal seal näituse avamine. No eks me siis läksimegi Morgie ja Putukaga juba kell üksteist kodust ära, et uue elektrirongiga Keilasse sõita. Ma ju polnudki uue rongiga veel sõitnud ja ka Putuk ning Morgie olid seda rõõmu vaid ühe korra maitsnud.

Uus rong on mõnus küll. Ilus ja läikiv ja vaikne ja kiire. Ainult istmed pole minusuguse pika inimese jaoks mõeldud ja panevad selja valutama. Ei taha mõeldagi, mis saab, kui Tartu ja Tallinna vahel kurseerima hakkavates uutes diiselrongides peaksid samasugused istmed olema.

Vaikne linnake Keila

Putuk ja mina

Vahetult enne Harjumaa muuseumisse jõudmist jõudis Eva meile järele ja võttis auto peale. Kiisu oli tal ka kaasa, Poiss oli koju jäänud.
Tasse oli näitusel palju ja isegi mõned keraamikud olid saabunud. Noh, tegelikult oli sama näitus juba mitmendas asukohas. Eks kõik kaheksakümmend muidugi ei viitsinud kohale tulla.

Kaheksakümmend tassi

Vaatasime natuke muuseumi. Muljetavaldav muuseum. Minge ja vaadake ka. Tänapäeval on muuseumid nii põnevad ja kõike tohib kätega katsuda.

Putuk katsetab puidu hööveldamist

Näitusel käidud, sai maitsta näituse avamisele toodud head ja paremat. Vot mina aru ei saa, miks armastavad kunstnikud ja teadlased nii tulihaput veini ja eeldavad, et see ka tavainimestele peaks paitsema? Mina sellist juua ei suuda. Eks panime siis rõhku marmelaadile, juustule ja õuntele. Kuigi Kiisu keeldus algul marmelaadist kategooriliselt, otsustas ta seda hiljem maitsta. Putuk vist siiski loobus marmelaadist.

Kiisu ja Eva maiustavad juustuga

Näitus avatud, sõitsime Kloogale Eva poole. Natuke olime seal, kohvitasime, tegime veel ühte-teist (näiteks pügasime natuke jänest, lobisesime minu tädiga, kes elab kõrvalmajas ja suhtlesime naabrilastega).

Kiisu ja Toto

Peagi pakkus Eva, et sõidame Paldiski sadamasse. Sõitsimegi. Polnud ju me sealgi käinud. Poiss otsustas jälle koju jääda, Kiisu aga tuli meiega kaasa. Seda parem - autos ju viis kohta.

Putuk

 Rand oli ilus, päikeseloojang kaunis. Vaid ilm kippus jahedaks ja nii me seal kaua ei viibinud. Tagasiteel Kloogale käisime läbi veel Pakri tuulepargist. Isiklikult mina polnud neid tuulikuid veel oma ihusilmaga näinud, rääkimata käega katsumisest. Päris jube on seal all olla, kui üheksakümnemeetrise läbimõõduga propelleri labad tulevad vuhh! ja vuhh! ülevalt alla otse sinu suunas.

Ta on ikka suur küll

Nojah. Pärast olime veel mõned tunnid Eva pool. Jõime kohvi, sõime ribi, vaatasime lastega Supervarga multifilmi, Eva kinkis Morgiele osa oma keraamikast ära, mina viskasin kõrvalmajas oma onuga paar pitsi viina ja viimase rongiga sõitsime Tallinnasse tagasi. Vaene Kiisu hakkas lausa nutma, kui olime oma lehvitamised ära lehvitanud ja rong liikuma hakkas.

Järgmisel päeval käisime veel Morgie ja Putukaga täditütre pool. Kohvid-värgid-jutuajamised. Ja nii edasi.
Õhtuks olin jälle omas kodus.

PS. Praktiliselt kõik selle postituse pildid on Morgie tehtud.
PPS. Kui mõni peaks tahtma Eva keraamikat osta, siis pilte näeb tema Facebooki leheküljelt - nimeks on Eva Berg. Ühendust võib võtta minu kaudu. Facebookis ta tihti ei käi.
Panen siia ühe näidise ka.

PPPS. Ah, meenus. Tagasiteel Paldiskist Kloogale käisime Eva ettepanekul läbi veel selle tüdruku poolt, kes tal siin suvel kaasas oli ja kelle ma endale tahtsin jätta. Sain teda taas korra kallistada ja tema emaga juttu ajada. Tore ema ja ilus kodu.

Mersuga Lõuna-Eestis

Reedel oli Eval jälle Viljandisse asja ja ta tahtis lastega minu juurde ööbima tulla. Et pärast maratonile jooksma minna. No mis saab minul selle vastu olla? Muidugi kutsusin nad rõõmuga enda poole.

Õhtul jõime natuke veini ja Eva tegi imehead pannikana küüslauguga ja muidugi vaatasime filmi. Seekord oli kavas Kääbik - nad polnud seda veel näinud. Meeldis.

Maratonile ta küll hommikul ikkagi ei läinud - registreerimine olevat olnud 30 eurot nägu. Esmalt rookisin koos isaga natuke katust männiokastest puhtaks ja siis põrutasime Eva ja lastega maanteemuuseumisse. Mersuga! Noh, nad tulid ju seekord laste isa Mersuga ja seda nähes tuli mul kohe tahtmine proovida, et kuidas siis on ka.

Aga maanteemuuseum oli muidugi oma koha peal. Kellaaeg oli küll natuke hiline - sulgemiseni oli aega alla tunni, nii et jooksime üsna kiiresti kõik põnevamad kohad läbi ja lastele rohkem huvipakkuvad atraktsioonid nagu tõllasõit ja elektriautod olid juba pillid kokku pakkinud ja ära koju läinud.

Aga kuna me olime juba lõuna-Eestis ja kuna ilm oli hea ja loodus oli kaunis, siis otsustasime veel teha väikese haagi ja ära käia Taevaskojas.

Saesaare veehoidla

Suur Taevaskoda

Üksildane kalamees

Väike Taevaskoda

Aga Emaläte on tõesti kokku varisenud - vaatasime oma silmaga üle. Pilti ei hakanud tegema, niikuinii poleks sellest midagi välja tulnud. Seal olid vaid suur segadus liivakivist ja puutüvedest. Allikas ikka voolab, nii et saime vett maitsta ja silmi pesta.

Õhtu hakkas kätte jõudma ja metsa vilus oli päris jahe, nii et keerasime otsa kodu poole.

Pärast tegime hakklihapitsat ananassi ja sibula ja paprikaga. Nemad polnud kunagi ise pitsat teinud, nii et see oli neile uudne kogemus. Maitses. Isegi sibula sõid lapsed ära, paprikast siiski loobusid.

Kuna Taevaskojas on igal pool tahvlid sellest, kuidas tehti Viimse reliikvia filmi, siis tuli tahtmine see film ära vaadata. Mõeldud-tehtud. Sinna otsa veel Don Juan Tallinnas, Kevade ja Suvi. Lastele täitsa meeldisid. Aga poole Suve pealt väsisid ära. Tüdruk uinus otse minu kõrval. Küll on ikka mõnus tunne, kui pikast ja huvitavast päevast väsinud väike tüdruk nohiseb su kõrva ääres.

Aga kuidas siis Mersu oli? Ei midagi erilist. Mina jään ikka Peugeot' juurde. On kiirem ja kergem ja vilkam ja mugavamate istmetega ja suurema kabiiniga. Mercedes oli küll lai lahmakas, aga sees oli ruumi vähem. Ja kohaltminekul igavene aeglane ja lärmaka mootoriga.

Külastuspäevad

Terve nädal aega on mul külalised käinud. Ja mina ise ka. Külas. Vahelduseks täitsa tore.

Kõigepealt käisid mul külas Aivo ja Kristiina. Olid lastega Tartu kanti käima tulnud ja näpistasid siis laste kõrvalt pisut aega, et ka minu juurest läbi põigata. Jõime õlut ja vaatasime filme. Tore. Lõpuks murdis uni mu maha ja kui nad poole kahe paiku lahkusid, siis ma peaaegu magasin juba.

Nii, järgmisel päeval käisin Toliku ja tema Mama ja tema Mašaga siin lähedal kalal. Kala võttis hästi, aga pärast tulid kohalikud pröökama, et nende kalad ja lubasid politsei kutsuda. Politsei muidugi ei tulnud sellise asja pärast kohale. Siis ähvardasid mehikesed autokummide kallale minna. Igaks juhuks pakkisime siis riistad kokku ja lahkusime.

Pärast olime minu pool. Tolik praadis kala. Praetud koger hapukoore ja sibulaga on ülimaitsev, aga kohutavalt luine. Kiitsid mu elamist, et ikka ilus ja ilus ja ilus. Tore.

Kui nad linna ära viisin, mõtlesin Linda poolt läbi asuda. Lindat muidugi polnud, aga tüdrukud olid küll. Veetsin siis Liisu ja Triinuga aega. Tore. Triinu veetis muidugi enamuse aega minu otsas ja kõditamist nõudes. A mis mul selle vastu peaks olema, muidugi silitan ja kõditan, kui soovitakse.

Aga järgmisel päeval kihutas Eva kohale. Seekord lausa kolme lapsega. Oma tüdruk ja poiss ja naabrinaise tüdruk kah veel. Oi, paganas, selle oleks ma heameelega endale jätnud. Selline vahva põrguline.

Eva oli minu juures lausa kolm ööd järjest. Õhtuti vaatasime filme ja mürasime. Ja reedel käisime kogu selle pundiga pluss Kaspar ka Elvas Tiina pool. Lapsed said sõidu ajal Kasparit kiusata ja Tiina juures tüütasid nad mind, pugedes peitu ja nõudes minult otsimist. A ega mul raske pole - ikka otsin.

Nii. Laupäeval ei käinud mul keegi külas, aga pühapäeval oli isa sünnipäev. Siis olid meil siin Anneli ja Kaspar. Ja Arvo tuli ka - nühkisime mu auto tulesid siledaks.

Ja eile ööseks tuli Eva lastega ka tagasi. Sain jälle tüdrukuid kallistada. Tore. Tüdrukud väntsutasid kassi ja kõik kolm mängisid tahvli ja telefonidega. Filmi vaatasime muidugi ka. Täna lõuna paiku hakkasid nad kodu suunas sättima ja mina läksin nendega Tartusse kaasa. Käisime Zeppelinis asju ostmas ja Lõunakas sõõrikuid söömas. Tüdrukud olid minu autos ja laulsid mulle Pesapuud ja Tuulevaikset ööd. Imeline. Nende häälad kõlavad nii hästi kokku, et ajab karva turri. Kahju, et ei viitsinud minu pool neid salvestada, oleksin pannud nende laulu oma telefoni helinaks.
Noh ja siis tegime Lõunakeskuse juures veel viimased kallistused js fotod ja siis asusidki nad Pärnu kaudu Tallinna suunas teele. Eva lapsi näen ma nagunii veel, aga väikeselt põrguliselt võtsin lubaduse, et ta kunagi veel minu juurde tuleb.

Kurva kuju rüütel

Pean ikka kirja panema oma muljed viimatisest teatriskäigust. Seda enam, et eelmisest teatri väisamisest on möödas juba oi kui palju aega.

Nõnda siis. See oli siis nüüd juba rohkem kui mitu päeva tagasi, tegelikult kahekümne kolmandamal märtsil, kui käisime Tallinnas Estonia teatris vaatamas muusikali "Mees La Manchast". Käisime terve autotäiega - Salu, Timbulimbu, Marike, Oskar ja mina. Tallinnast võtsime veel Morgie kaasa. Tallinna-sõidust pole suurt midagi kirjutada. Sõitsime, tegime paar peatust ja sõitsime veel. Ilm oli ilus ja tee kuiv - lausa lust ja lillepidu.

Morgie juures haarasime paar ampsu kodupitsat ja tassitäie Morgie tökatkanget kohvi. Millest mina sain hirmsa kõhuvalu ja gaasid. Needsinatsed hädad lahkusid õnneks minust, kui olime teatrisaalis end paigale säädinud.

Nõnda siis, etendusest. Etendus oli super. Mina olen ja jään arvamusele, et parema muusikaga muusikali kui "Mees La Manchast" pole olemas. Tõsilugu muidugi, et Estonia ooperitrupp pole Eesti parimad näitlejad. Ja vähevõitu oli neid ka lava peal. Aga laulmine tuleb neil kahtlemata hästi välja. Aldonzat/Dulcinead mängis Hanna-Liina Võsa, no tema näitlemisoskusele pole küll midagi ette heita. No ja Kargu Tõnu esines ka muidugi oma tuntud headuses.

Ja tõlge, see tõlge... Eks meil suurem osa rahvast olid ju tõlkimisega seotud inimesed. Nii me siis vaheajal vaimustusime Peeter Volkonski ülihästi tõlgitud libretost. Ja muide - lava kohal jooksid ju inglise keelsed subtiitrid, nii et oli võimalus võrrelda originaali ja eesti varianti. Laulude ajal olid suisa kahed subtiitrid - inglise ja eesti keeles. Laulutekstid olid lihtsalt superhästi ümber pandud. Lihtsalt geniaalne.
Veel kord ei saa ma üle ega ümber muusikast. Vapustavalt kaasahaarav. Pulss on laes, adrenaliin pulbitseb sees - on selline tunne, et kui hetkel kaasa kutsutaks, siis tormaks otsejoones lahinguväljale, et anda oma elu, kui tarvis.

Panen siia näidiseks-mälestuseks ühe laulu  Georg Otsa esituses. Siin on muidugi vana tõlge, kuid ka see on hea, väga hea.

Aga kokkuvõtteks - olles näinud aastaid tagasi sama tükki Vanemuise teatri lavastusena, pean tõdema, et Vanemuise oma oli parem. Kui autoga tagasi sõitsime, helistas Salu Taisto Noorele, kes Tartu tükis don Quijote'i mängis ja see tunnistas, et tema Estonia oma lõpuni ei vaadanud, tuli teise vaatuse keskel tulema. Noh, nii hull ta muidugi ka ei olnud. Soovitan kõigil, kes pole veel käinud, minna ikkagi seda vaatama. Aprillis-mais saab seda veel näha ning peale suvepuhkust jätkatakse jälle septembrist.
Peale teatrit ööbisime Oskariga Morgie pool. Jõime ära paar odavat veini ja vaatasime otsa veel selle filmi. Siit kah üks lugu.

Minul ajab igatahes karva turri.

Järgmisel päeval jalutasime Oskariga korra läbi Balti jaama turult ja peagi oli käes asuda koduteele. Marike oli juba Morgie juurde laekunud, nii et korjasime kodinad kokku ja asusime teele. Salu ja Timbu ööbisid Laagris Mx-i juures, nii et pidime sealt läbi sõitma. Nägime siis ära ka need kurikuulsad Tallinna tänavaugud. Oi, need augud, terve Pärnu maantee alates viaduktist kuni linnapiirini ainult aukudest koosneski. Aga Tallinna ringtee on jällegi ideaalne koht autoga sõitmiseks.
Peale peatust Kükita grillis polnud Tartu enam kaugel ja juba kuue paiku vms. olimegi kodulinnas. Toimetasin rahva laiali ja peale väikest kohvipausi Oskari pool olingi seitsmeks kodus.

Tuletooja

Esmaspäeval sai siis see kuulus ja kõigi-poolt-juba-nähtud "Prometheus" ka ära vaadatud. Polnudki tükimat aega kinos käinud, nii et oli aeg ka juba.

"Aastaks on 2089. Arheoloog Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) leiab koos oma poisssõbra Charles Holloway'ga (Logan Marshall-Green) Šotimaalt kaljujoonise, millel vanust vähemalt 35 000 aastat. Seesinane kaljujoonis sisaldab piktogrammi, mis esineb veel mitme teise, erineva ajastu ja kontinendi pärandi hulgas. Teadlaste hüpoteesile tuleb kinnituseks see, kui tähtede vallutamise ajastu alguses sarnase konfiguratsiooniga paik süvakosmosest leitakse. Ilmselgelt teades, et primitiivsetel kultuuridel ei olnud võimalik selle paiga olemasolust midagi teada, paelub leid teadlasi sedavõrd, et otsustatakse ette võtta reis sihtkohta.

Kuna säherdune retk kulukas on, siis paneb oma õla alla megakorporatsioon Weyland Yutani, ennekõike selle suur president Peter Weyland (Guy Pearce). Mida loodetakse pärale jõudes leida? Eks ikka vastuseid. Kelle eesmärgiks on teadus, kes soovib kohtuda inimkonna väidetavate loojatega... kelle põhjused on muud laadi. Pinget hoitakse kõrgel algusest lõpuni, ehkki kõik küsimused kunagi kõiki vastuseid ei leia."

Tuleb tunnistada, et ega ma varem 3D filmi polnud kinos näinudki, nii et esimene kord siis. Ja päris õige valik oli esimese korra tarbeks, sest 3D oli aus. Juba esimesed kaadrid olid vapustavad ja nii kaunilt kolmemõõtmelised, et lausa lust vaadata. See majesteetlik loodus oli lausa käegakatsutav. Mäed ja voolav ning langev vesi, taustaks kaunis ning erakordselt sobilik muusika 

Hea ulmefilm oli. Kogu see eluolu, igapäevane olme oli nii loomulikult tulevikuline. Näitlejad olid head ja rollisooritused tasemel. Charlize Theron on 3D-s lausa erakordselt kaunis, Noomi aga oli kolmemõõtmelisena lihtsalt nunnu. Nüüd on kahju aga sellest, et esimesed Alieni-filmid on nii ammu tehtud ja pole sugugi nõnda korraliku kvaliteediga. Nüüd Prometheust näinuna tekkis mul aga kiusatus need vanad filmid jällegi üle vaadata. Eks näis, võib-olla teengi seda.

Küsimusi aga tekitas see film palju. Miks see android toimis nii, nagu ta seda tegi? Mis asja need Insenerid ajasid, miks nad alguses lõid elu ja pärast seda hävitada tahtsid? Ja nii edasi. Ja kõige olulisem küsimus - kas järg tuleb?

Kodus

Ööpäevane külaskäik edukalt üle elatud ja kodus tagasi. Lapsi tuli lõpuks kokku ligi klassitäis. Oli kõvasti jooksmist ja kisa ja seintele ning nägude peale maalimist, söömist ja joomist. Vaene Kudzu ja Kudzu-mees, kes selle kõik peavad nüüd ära koristama. Jõudu neile igatahes!
Aah, enne äratulekut rõõmustas Kudzu ilmateatega järgmiseks nädalaks. Minevat kuivenaks ja jahedamaks! Ei noh, hea uudis, eks ole? Eks see palavus olegi juba tappev...
Ott oli igatahes peale pikka päeva nii väsinud, et oleks peaaegu enne rongi peale jõudmist autosse magama jäänud. Ja ega Morgiegi parem polnud. Minul igatahes pole häda midagi.
Homme tarvis jälle tööle minna. Alguses olen natuke aega riidehoius, eks näis, mis pärast saab - tädi Nadja lubas poole ühe paiku tööle tulla. Käib oma vanamehega arsti juures ja tulebki. Nii vara on igatahes vara veel koju tulla, aga meil on veel üks koorem mulda laiali kärutada, kui ilm lubab, eks peab siis sellega tegelema.

See on siin kõige esimene postitus

Meeldis mulle tõlkida sarja Battlestar Galactica, tõsiselt meeldis. Tõlgiksin meelsasti veelgi, aga võta näpust. Kuulda oli, et sellele tuleb  lisa Battlestar Galactica: Blood & Chrome, mis kajastab eelnevaid aastaid ja sõda külonitega, ent kuuldavasti tahab ulmekanal Syfy sarja siiski ära jätta. Aga eks lootus sureb ikka viimasena. Ootame ja vaatame, mis saama hakkab. Järgmiseks aastaks lubatakse vähemalt ühte seeriat. Ja ehk keegi siiski halastab ja annab maailmale ühe korraliku ulmesarja.

Senikaua proovin hoopis seda sarja teha. Sama hea see pole, aga parem ikka kui mitte midagi. Korralike ulmesarjadega on tänapäeval lood üldse viletsad. Kas jäetakse hoopis eetrisse laskmata või siis katkestatakse ära juba peale esimest hooaega.

Mis igapäevaellu puutub, siis oleme Morgie ja Otiga teist päeva Ihastes Kudzu juures Miranda kaheksandal sünnipäeval. Kudzu kostitas meid õhtul tavapäraselt maitsva - no tema puhul ei kujutagi teismoodi ette - õhtusöögiga, seekord saime hilisõhtust kooreklopsi. Keelt alla õnneks ei viinud, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Peale seda, nii umbes kella 12 paiku suikusid lapsukesed unele, et juba kuue ajal lae peal hüppama ja kisama hakata. Hämmastav küll, kuidas neile nädalavahetusel nii vähesest magamisest piisab? Katsu neid nädala sees kooliks/lasteaiaks nõnda varakult voodist välja saada. Ja mis pagana elevantsihüppeid nad sooritavad, et maja (sõna otseses mõttes) väriseb ja alumisel korrusel lambid laes kõiguvad? Morgie arvas, et peaks nende juurde piilukaamera sokutada, küllap siis teada saaks. Igatahes, uni oli läinud ja nagu ikka, kui hakkaski tagasi hiilima, läks kuskil kandis jälle müdistamine või kisa lahti. Õnneks pärastpoole uni siiski halastas ja tuli tunnikeseks tagasi.

N. Össu

Simbo

Simbo

Mõlemad Kudzu kassid olid värskelt juuksuris käinud ja oma pulstunud karvast lahti saanud. Simbol oli see käik just eile ja esimesel pildil ongi ta veel narkoosist uimane. Lisaks muidugi haavatud enesuhkus... - ikkagi kohalik Kunn!