Tartus tagasi

Eile poole kahest istusime rongi peale, kell kahe paiku hakkasime sõitma ja juba pool viis olime Tartus. Aga siin oli libe. Kakerdasime tasakesi kaubamajani. Jätsin Morgie ja Putuka sinna ja kihutasin ise Annelinna auto järele. Täitsa ühes tükis jõudsin kohale. Kuigi paar korda pidin käimise sekka üliäkilisi tantsuliigutusi viskama.

Autoga sõit läks igatahes palju libedamalt.

Kodu oli muidugi külm. Soojapuhur oli temperatuuri kenasti 8 kraadi peal hoidnud. Panin selle täisvõimsuse peale, kütsime pliiti, ahju ka jälle pliiti ja saimegi magamaminekuajaks normaalse kaheksateist kraadi.

Filmiteisipäev

Eile olime täitsa kodus. Käisin vaid nii palju väljas, et hommikukohvi peale piima tuua. Ega miinus kaksteist ei kisugi väga ringi koperdama.
Vaatasime päev otsa filme.

Mr. Popper's Penguins

"Mr. Popper on ärimees, kes mõtleb vaid oma karjäärile, kuid seda hetkeni, mil ta pärib kuus pingviini. Ärimees muudab oma korteri talviseks imedemaaks ja koos pingviinidega muutub ta elu tundmatuseni."

Täitsa lahe komöödia. Tüüpiline Jim Carrey, aga naerda sai küll.

Taken 2

"Bryan Mills läheb koos perekonnaga Istanbuli puhkusereisile ja kuigi tütre röövimise mälestused on veel värsked, jõuab saatus neile kiiresti järgi. Nimelt hakkab Türgis perekonda jälitama kamp kurjategijaid, mille eesotsas istub mees, kelle poeg röövis Bryani tütre ning selle käigus suri - nüüd on isa kättemaksu haudumas."

Üsna sama hea nagu esimene Taken. 

The Bourne Legacy

"Bourne'i saaga üks arhitekte, lavastaja-stsenarist Tony Gilroy  toob publiku ette uue peatüki sellest populaarsest agendilugude sarjast, mille senised filmid on kogunud maailma kinodest ligi miljard dollarit. Gilroy laiendab menukirjanik Robert Ludlumi poolt loodud Bourne'i universumit uue algupärase looga, tutvustades uut kangelast, kelle eluohtlik situatsioon on põhjustatud senise kolme filmi sündmustest."

Mitte nii hea kui kolm esimest Bourne'i filmi, kuid siiski aitab vaadata küll.

Thale

"Norra folkloor saab tõeluseks, kui Leo ja Elvis kohtuvad keldris Thalege. Tavaline koristustöö muutub võitluseks ellujäämise nimel, kui nad üritavad mõista, mis või kes on Thale."

Aga selle me jätsime pooleli. Ikka väga imelik film oli. Kaks koristusmeest mingi imeliku tüdruk-naisega keldris, vahepeale kaadreid tüdrukust metsas. Brr.

Man on a Ledge

"Nick Cassidy on endine politseinik, kes hülgas oma seadusesilma karjääri selle nimel, et hakata kurjategijaks. Täna õhtul aga leiab ta end Manhattanil ühe kõrgmaja akna taga, valmis hüppama. Peagi on kohale kutsutud politsei ning veidi hiljem SWAT ja tuletõrje, kelle ülesandeks eesotsas detektiiv Lydia Merceriga jõuda olukorra tagamaadeni.
Kõik näib lihtne ja Nick’i juhtum kõike muud kui keeruline. Ent nagu hea kompvek - lihtne šokolaadikate on kõigest algus ja tõeline maitseelamus tuleb ilmsiks alles siis, kui hambad sellesse sügavale sisse lüüa.
Man On A Ledge on pingeline thriller, mis kerib end lahti nagu lõngakera, minnes iga hetkega üha põnevamaks. Head etteasted ja üsna hea lugu teevad sellest mõnusa ajaviite, mida on hea vaadata koos meeldiva seltskonnaga või miks mitte ka üksi."

Äraaimatava süžeega, kuid siiski täiesti vaadatav.

Amelie

"Noor ja häbelik Amélie elab Pariisi südames – Montmartre’i linnaosas. Ta töötab kohvikus ettekandjana ning armastab teistele inimestele nende teadmata väikeseid heategusid teha. Tema elus ei ole juhtunud midagi erilist, välja arvatud lapsepõlv veidravõitu peres ning ema ootamatu surm, millest Amélie isa pole toibunud ka aastaid hiljem. Amélie elab üksi, kuid otsib armastust ja igatseb põnevate seikluste järele. Ühel päeval leiab ta oma korterist peidiku, mis sisaldab vana karpi endise üürniku lapsepõlvemälestustega. Ta otsustab asjad õigele omanikule tagastada. Suureks sirgunud poissi otsides kohtub ta Ninoga, armub ning hakkab mõistma, et tema võimuses on ka ise õnnelikuks saada."

Vana hea Amelie. Väga mõnusa kiiksuga film. 

Night at the Museum

"Larry Daley on New Yorgi loodusloomuuseumi uus öövaht, kelle arvates kõik selles majas pole päris nii nagu peaks. Koridorid täis metsikuid eelajaloolisi loomi, iidseid sõdalasi, Aafrika kiskjaid ja legendaarseid kangelasi ajaloost on otsekui tardunud. Aga kas ikka on? Larry kogeb juba esimesel ööl, et kui külastajad ja koristajad õhtul majast lahkuvad, algab tõeline seiklus, kui kõik muuseumi elanikud korraga ellu ärkavad ning õnnetul öövahil ei jää üle muud, kui püüda päikesetõusuni vastu pidada."

Hea!!

Tallinnas

Koolivaheaeg hakkas peale ja tulin pühadeks Tallinna. Aits oli nii lahke ja pakkus tulekuks oma masinat, nii et seekord siis tulin sellega:

Eks seda näha ole, kuidas ma tagasi saan. Võibolla rongiga, aga võibolla bussiga. Minu auto on ju Tartus Annelinnas.

Üksi ei viitsinud tulla, siis küsisin Emm.-ilt, ega tal pole plaanis Tallinnasse tulla. Oligi. Ilgelt tore ju - mitmekesi on ikka lõbusam sõita. Ja Emm.-i üle on mul alati hea meel. Emm. kutsus kaasa veel ühe meie kooli endise tüdruku. Nii et tulime lausa kolmekesi.

Sõit läks päris libedalt, kuigi see auto, pealtnäha küll päris suur, on tegelikult seestpoolt üsna väike ja natuke võõras oli see ka. Eriti pidurdamine. Tüdrukud said päris palju minu üle naerda, kui ma kogu aeg piduri põhja vajutasin, nii et me kõik peaaegu peadpidi klaasis olime. Aga noh, harjutamine teeb meistriks, nii et Tallinna jõudes läks sõit üsna libedalt.

Pärast istusime veidi aega Aitsi ja Kristiinaga, jõime veini ja sõime Kristiina tehtud pasteeti. Pasteet oli hea. Morgie oli töökoha jõulupeol, nii et tema juurde minekuga polnud kiiret.

Kui ta lõpuks koju jõudis, jäi ta kohe haigeks. Öösel oli ta voodis tuline nagu õliradiaator. Järgmisel päeval ostsime talle kraadiklaasi - tal ju polnudki sellist riista - ja selgus, et kehatemperatuur oli 37,6, õhtuks tõusis suisa 38,3 peale. Ja veel järgmise, ehk pühapäeva hommikul oli temperatuur lausa 38,4. Ohtra erinevate teede manustamise ja viinasokkide kasutamise tulemusena saime hiljem palaviku alla, aga siis tuli hirmus kurguvalu, mis peaaegu neelata ei lase. Nüüd ravitseme siis seda.

Muidugi sõime natuke ka jõulusööki. Noh, või mis jõulusööki - lihtsalt grillkana-hapukapsast-friikartuleid, mida me jõuluprae nime all manustasime. Kingitusi saime ka. Minule tõi Jõuluvana tikitud lilledega kaunistatud roolikatte ja Morgiele küüslaugupressi. Just seda vidinat tal tarvis oligi, nii et läks asja ette.

Imede öö, ostude öö

Lõunakeskuse ostuööl nüüd kah käidud.

Enne käisin Annelinnas - viisin kassi ema juurde, see tahtis ka natuke aega kassipidaja olla. Pärast läksin Oskari poolt läbi, jõime ühed kohvid ja siis - Imede Ööle. Ega seal midagi ülipõnevat olnud - palju ostlevaid inimesi ja Väga Valju Muusikat. Küll aga ostavad inimesed igasugu kraami kokku... Eks ole - võidab see, kellel on surres rohkem asju. Mina sain kätte oma kaks vajalikku pisiasja, mille oleks ka ilma igasuguse ostlemisööta endale hankinud. Läksime sinna pigem selleks, et mitte veeta üht järjekordset õhtut üksinda kodus.

Pmst oli tore. Kohtasin palju tuttavaid, teretamist ja tšautamist oli ikka üksjagu. Veetsime pisut aega Emm.-i ja ta õega. Viskasime pilgu liuväljalavale, kus süntesaatori taga seisis üks punases särgis mees ja tegi elektroonilist muusikat. (Oskar ütles selle kohta vist - lasermuusika?) Üldse ei liigutanud ennast. Noh, sõrmed võibolla liikusid, aga seda polnud kaugelt näha. Kümme tuhat inimest vahtis teda... Ei, tea kas neil oli ka huvitav vaadata? Pärast kuulsime Ott Leplandi, aga see karjus nii kõvasti, et mingit huvi polnud ligemalt vaatama minna. Nojah, ja bussipeatuse poolse ukse lähedal oli üks diskomees, kes laskis ilgelt kõvasti tümpsumuusikat. Mis paganama päralt peab see ostuööde muss alati nii kohutavalt vali olema?

Üks tore reklaam siia ka. (See pole eelneva jutuga mingil moel seotud.)

Aga meie maal on hea...

Tegin seoses tööga subtiitreid ühele mustlaste- ehk Romadeseriaalile. Film räägib Ameerikamaa romade raskest igapäevaelust. Muidugi pidin filmi ka ise üle vaatama.

Ei ole neil sugugi lihtne. Kombed ja tavad on sellel rahval tugevad ja vääramatud ning üksikisik nende vastu ei saa, samas pole aga nii mõnigi pole nendega rahul. Mustlased tohivad abielluda vaid teiste mustlastega, valged inimesed ehk gajid on nende jaoks keelatud, hoolimata tunnetest või meeldivusest.

Ja abiellub siis õnnetu roma naisega, kelle perekond talle välja valib. Naine võib küll alguses olla sale ja ilus, kuid sünnitab kiiresti hunniku lapsi ja muutub paksuks ja torisevaks mõrraks. Mees võib vabalt ringi liikuda, naine peab aga kodus istuma ja majapidamisega tegelema. Pole siis sugugi ime, et see elu teeb ta närviliseks. Keegi ei vaata viltu, kui mees klubides käib ja üheks või mitmeks ööks mõne mitteroma leiab. Seega - vallaline mees ei tohi gajidega lähemalt lävida, abielumees tohib. Naine aga peab truu olema. Mehed pole rahul, et naised on kurjad ja koledad, naised pole rahul, et mehed ringi litutavad. Kõik - nii mehed kui naised kurdavad, kuidas nad selle kõigega rahul ei ole, midagi muuta nad aga ei saa, sest siis võidakse romade hulgast välja visata. Seda kardavad vaesed mustlased aga hirmsat moodi. Vaat' sellest punktist mina aru ei saa. Ameerika on suur ja lai, no mingu siis mujale elama ja nautigu õnne mõne gajiga.

Seda polnud filmis mainitud, kas meesroma tohib naisromast lahutada või mitte. Karta on, et antud variant ei tule kõne alla.

Kõige hullem lugu on aga siis, kui mustlasmees peaks teise suguvõsa mustlasmehe naisega pattu tegema. See on väga suur tabu ja kui mustlaste kohus ehk kris seda tõestab, siis peab mees kas naise 25 0000 dollari eest endale ostma, maksma trahvi 10 000 dollarit või saama romade hulgast välja visatud. Jällegi on väljaheitmine kõige hullem asi, mis sündida võiks.

Küll eestlane olla on ikka uhke ja hää. Armasta aga keda tahad ja abiellu, kellega soovid ning keegi ei vaata sulle viltu ega kihuta oma rahva hulgast minema. St vahel vaadatakse ikka viltu ka, aga ainult natukene.

Indrek-poiss ja telliskivi

Kaks väga head filmi kahe päevaga.

Esiteks (vaadatud küll teisena) "Indrek". "See on lugu maapoisi Indrek Paasi kolmest aastast Tartus härra Mauruse eragümnaasiumis. Läbinud oma kogemustes tõdede ja valede keerulise labürindi, jõuab Indrek veendumusteni, mis sunnivad teda koolist lahkuma." Fantastiline - see film on nagu nõukaaja Eesti meesnäitlejate "Kes on kes". Kõik (no hea küll, peaaegu kõik) paremad meesnäitlejad ühes filmis koos. Ants Eskola, Kaljo Kiisk, Rein Aren, Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Heino Mandri, Olev Eskola, Ilmar Tammu, Paul Laasik, Mihkel Smeljanski, Tõnu Mikiver, Enn Kraam, Juhan Viiding, Voldemar Panso, Rudolf Allabert. Jt. Kõigi nimesid enam ei mäletagi, näod vaid on tuttavad.

Film on hea. Tõesti hea. Viimati nägin seda võibolla 25 aastat tagasi, enam ei mäletanudki, kui hea see on. No ja muidugi need parimad kohad - Goethe ja Schilleri kukkumine, tassikõrvade murdmine jne jne. Imeline. Täiusest jäävad ainult värvid puudu. Või äkki ongi hea, et see film on must-valge?

Teine film on "Brick". Tõlkida võib nii 'Telliskivi' kui ka 'Heroiin'.

"See kaasaegne detektiivilugu leiab aset ühes California koolis. Film algab sellega, kuidas Brendan (Joseph Gordon-Levitt) saab närvilise kõne oma endiselt tüdrukssõbralt Emilylt (Emilie de Ravin), keda ta pole kaks kuud näinud. Tüdruk annab mõista, et on teinud kohutava vea seoses heroiiniga. Kõne lõppedes kihutab aga telefonikioskist mööda must masin, millest lendab tänavale suitsukoni…
Ei lähe kaua mööda, kuni Brendan leiab Emily laiba. Selle sünge ja ohtliku müsteeriumi lahendamise otsustab noormees oma ülesandeks võtta ja ta teeb seda külmaverelise nuhi kombel; teadmata, kui kaugele need niidiotsad välja viia võivad."
Tegelikult olen ma seda filmi juba korra vaadanud. Tol korral see suuremat muljet ei avaldanud. Eile õhtul aga oli ilmselt teine tähtede seis, sest seekord tundus film ülihea. Tegelikult on see peaaegu nagu klassikaline film-noir. Üksildane, peaaegu heidik koolipoiss seab kokku kavala plaani, kuidas jõuda tegelas(t)eni, kes on süüdi ta sõbranna tapmises ja talle kätte maksta. Seejuures nii, et  temale hiljem ühtegi kahtlusevarju ei langeks.
Joseph Gordon-Levitt on huvitav ja hea näitleja. Siia rolli sobib ta nagu rusikas sinnasamusesse.

Põnev fakt on see, et filmi tegemisele kulus vaid pool miljonit dollarit, sisse tõi see aga üle kahe miljoni.

Surnud, kes jalutavad

"Fight the Dead, Fear the Living"

See on üks hea sari. Ma ütleksin, et üks paremaid, mis praegu üldse jooksevad. (Kui muidugi "Touch" kõrvale jätta, aga see on praegu puhkusel.)

"Seriaal räägib loo zombi-apokalüpsise tagajärgedest. Grupp ellujääjaid reisivad mööda mahajäetud Ameerikat, otsides pidevalt uut magamisaset, et olla võimalikult kaugel neist inimsööjatest elavatest surnutest. Iga mööda läinud päev on nende jaoks kui õnnistus, iga hetk võib neid ees oodata ohtlik olukord ning iga nurgatagune võib saada neile saatuslikuks."

Kusjuures algus ehk esimene hooaeg pole midagi erilist. Alguses tundub, et see on kõigest üks järjekordne zombifilm, seekord lihtsalt pikemas kuues, seriaalivormis. Jällegi mingid ülesärganud laibad, kes koledat kurguhäält tehes ringi kõnnivad ja väheseid ellujäänuid nahka pista või vähemalt hammustada püüavad. Eks ta üldjoontes täpselt sedasi ongi. Ongi suurem osa (Ameerika) elanikkonnast, kes on ära zombistunud ja erinevad pisikesed inimkogukonnad, kes enamasti omavahel võitlevad, kuid mõnikord ka liituvad, et koos lihtsamini hakkama saada.

Mida edasi, seda huvitavamaks aga läheb, seda enam lugu kaasa haarab. Näitlejad on head ja tegelased elavad, huvitavad. Teise hooaja edenedes läheb lugu üha põnevamaks, justkui allamäge tormav lumepall. Narratiiv haarab kaasa, imeb endasse, paneb kaasa elama. Kuigi kohati on film liigagi verine, suisa räigevõitu (mehe jala maharaiumine otse kaadris või raseda naise lõhkilõikamine lapse elusana kättesaamiseks, tõsi küll, seda otse kaadris ei näidata), see siiski ei häiri, see käibki asja juurde. Elu ongi julm ja vastik ja sitane ja rõve. Eriti selline elu, mille juurde kuulub rohkem laipu kui inimesi. Muidugi on siin tegu jällegi ameeriklaste topeltmoraaliga - tapmist ja verd ja soolikaid VÕIB näidata, aga alastust EI VÕI näidata.