Lehed

26 august 2013

Külastuspäevad

Terve nädal aega on mul külalised käinud. Ja mina ise ka. Külas. Vahelduseks täitsa tore.

Kõigepealt käisid mul külas Aivo ja Kristiina. Olid lastega Tartu kanti käima tulnud ja näpistasid siis laste kõrvalt pisut aega, et ka minu juurest läbi põigata. Jõime õlut ja vaatasime filme. Tore. Lõpuks murdis uni mu maha ja kui nad poole kahe paiku lahkusid, siis ma peaaegu magasin juba.

Nii, järgmisel päeval käisin Toliku ja tema Mama ja tema Mašaga siin lähedal kalal. Kala võttis hästi, aga pärast tulid kohalikud pröökama, et nende kalad ja lubasid politsei kutsuda. Politsei muidugi ei tulnud sellise asja pärast kohale. Siis ähvardasid mehikesed autokummide kallale minna. Igaks juhuks pakkisime siis riistad kokku ja lahkusime.
Pärast olime minu pool. Tolik praadis kala. Praetud koger hapukoore ja sibulaga on ülimaitsev, aga kohutavalt luine. Kiitsid mu elamist, et ikka ilus ja ilus ja ilus. Tore.

Kui nad linna ära viisin, mõtlesin Linda poolt läbi asuda. Lindat muidugi polnud, aga tüdrukud olid küll. Veetsin siis Liisu ja Triinuga aega. Tore. Triinu veetis muidugi enamuse aega minu otsas ja kõditamist nõudes. A mis mul selle vastu peaks olema, muidugi silitan ja kõditan, kui soovitakse.

Aga järgmisel päeval kihutas Eva kohale. Seekord lausa kolme lapsega. Oma tüdruk ja poiss ja naabrinaise tüdruk kah veel. Oi, paganas, selle oleks ma heameelega endale jätnud. Selline vahva põrguline.

Eva oli minu juures lausa kolm ööd järjest. Õhtuti vaatasime filme ja mürasime. Ja reedel käisime kogu selle pundiga pluss Kaspar ka Elvas Tiina pool. Lapsed said sõidu ajal Kasparit kiusata ja Tiina juures tüütasid nad mind, pugedes peitu ja nõudes minult otsimist. A ega mul raske pole - ikka otsin.

Nii. Laupäeval ei käinud mul keegi külas, aga pühapäeval oli isa sünnipäev. Siis olid meil siin Anneli ja Kaspar. Ja Arvo tuli ka - nühkisime mu auto tulesid siledaks.


Ja eile ööseks tuli Eva lastega ka tagasi. Sain jälle tüdrukuid kallistada. Tore. Tüdrukud väntsutasid kassi ja kõik kolm mängisid tahvli ja telefonidega. Filmi vaatasime muidugi ka. Täna lõuna paiku hakkasid nad kodu suunas sättima ja mina läksin nendega Tartusse kaasa. Käisime Zeppelinis asju ostmas ja Lõunakas sõõrikuid söömas. Tüdrukud olid minu autos ja laulsid mulle Pesapuud ja Tuulevaikset ööd. Imeline. Nende häälad kõlavad nii hästi kokku, et ajab karva turri. Kahju, et ei viitsinud minu pool neid salvestada, oleksin pannud nende laulu oma telefoni helinaks.
Noh ja siis tegime Lõunakeskuse juures veel viimased kallistused js fotod ja siis asusidki nad Pärnu kaudu Tallinna suunas teele. Eva lapsi näen ma nagunii veel, aga väikeselt põrguliselt võtsin lubaduse, et ta kunagi veel minu juurde tuleb.

09 august 2013

Nad tulid tagasi

 Acceptez-vous de mourir pour entrer dans la ville où les morts reviennent?

Üle tüki aja üks muljetavaldav sari. Nimeks Les Revenants. Nagu pealkirjastki näha - prantsuse oma. Komistasin netis kogemata selle kirjeldusele, see meeldis, tirisin jupid kohale ja hakkasin vaatama. Hea. Isegi väga hea. Ja vahelduseks ameerika ja vene sarjadele on hea vaadata ka mõne muu maa loomingut.

Tegemist on ühe väikese ja rahuliku prantsuse külakesega, kuhu tuleb tagasi üks tüdruk. Tüdruk, kes mõned aastad tagasi bussiõnnetuses surma sai. Vanemad ei saa muidugi millestki sotti ja ta kaksikõde on esiotsa endast väga väljas. Tema ju semmib poisiga, kes oli tüdruk suur armastus. Siis naaseb külakesse üks noor mees. Tema sai aastaid tagasi surma just oma pulmapäeval. Ta naisel (või lesel) on uus mees, kes kasvatab tema last oma lapsena ja ei taha noort meest sugugi oma rahulikku ellu. Siis tekib kuskilt üks väike poisike. Tema on surnud juba aastakümneid. Ja ärgem unustagem maniakki-noorte naise tapjat. Ka tema tuleb tagasi. Ja siis veel mõned. Ühesõnaga - unine külake pole peagi enam väga unine.
Võiks ju eeldada, et tegemist on järjekordse zombifilmiga, aga ei, seda pole ta kuskilt otsast. Tagasitulijad on täpselt samasugused nagu nad olid enne oma surma. Ei lagune nad kuskilt otsast (SPOILER! tegelikult pärastpoole nad lagunevad küll, aga hästi natuke) ja suhtlevad täitsa vabalt. Ainult peale järjekordset tapmist ärkavad jälle ellu.
Sari iseenesest kulgeb rahulikult. Võiks peaaegu öelda, et uniselt. Põnevust siiski jätkub. Tekitab küsimusi, põhiline küsimus on muidugi miks. Miks nad tulid? Miks nad on? Kust? Ja kõige lõpuks - kuhu?
Eriti heaks teeb filmi muidugi muusika. Selline melanhoolne, müstiline. Tšellode ja klaveriga. Täis millegi eelaimust

Treiler ka muidugi.

27 juuli 2013

Pehmo olen

Teen töö jaoks tiitreid seriaalile Plain Jane UK. Tegemist on totaalse muutumise tüüpi sarjaga, kus igas seerias võetakse ette mõni tüdruk, selline inetu pardipoja tüüpi, kes võib ju olla täitsa kena, aga kes ei oska või kardab kaunilt riides käia ja ennast meikida, kes kardab flirtida või poistega suhelda ja kellel on oma silmarõõm, kellega ta sooviks lähemalt tuttavaks saada, kuid ta ei oska või ei julge seda teha.
Louise Roe
Saadet juhib ja tüdrukuid muudab briti moeekspert Louise Roe. Ta meenutab mulle pisut meie Anu Saagimit, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Saates ei tehta neidudele mitte lihtsalt uut soengut ja meiki. See oleks ju tegelikult igav. Tüdrukutele õpetatakse flirtimist neuroteadlase ja flirtimisspetsialisti poolt, nad pannakse vastu astuma oma hirmudele ja neist üle saama. Mõni pannakse üles ronima kaljuseinast, mõni rippsillal kuristikku ületama, mõni mootorrattaga sõitma, mõni rahva ees esinema. Muidugi süstib Louise neisse kõvasti enesekindlust ja usku endasse. Koos käiakse ostlemas ja valitakse igale tüdrukule välja talle kõige paremini sobivad rõivad ja kingad.

Ja kui siis ükskord tüdrukud on ükskord rõivastatud ja meigitud ja uue soenguga ja nad siis esimest korda ennast peeglist näevad... See on nii ilus. Mõni kilkab, mõni seisab tardunult ega usu oma silmi, mõni valab pisaraid. Ilus. Minul tuleb iga kord klimp kurku.

Lõpuks läheb iga tüdruk pimekohtingule oma lemmikpoisiga. Reegel on selline, et ta peab poisile rääkima, mida ta tema suhtes tunneb ja miks ta just tema kohtamisele kutsus. Ja kui siis selgub, et tegelikult on ka poiss tüdrukut tähele pannud ja temalgi on tüdruku suhtes teatud tunded ja nende pimekohtingule järgnevad teised kohtamised ja nende sõprusest saab suhe, siis on see ka nii ilus, et silm läheb niiskeks.

Emm.-iga tšillimas

Kolmapäeval käisime Emm.-iga linna peal. Tore oli. Jälle. Teinekord läheme veel.

Viitnas

Eelmine reede sõitsin rongiga Tallinnasse. Laupäevaks oli mul Minirendist renditud elektriauto, et teha Musi sünnipäeva puhul väike väljasõit. Mõte oli minna Viitnale ujuma. 

Kell 12 pakkisime Putuka ja Nirti kaasa, käisime Sikupillist läbi ja sõitsime aga Viitna suunas. Ahah, jah, Sikupillis oskasin veel poe juurest eemale kulgevale ühesuunalisele teele keerata vastassuunast. Vastutuleva auto juht võis küll pisut imestada... Aga mis nad teevad siis tänavale pööramisraja ja valgusfoori lisatule, mis pahaaimamatuid inimesi suunavad teele, kuhu tegelikult ei võigi pöörata?

Sõit läks ludinal ja ei möödunud paljugi aega, kui juba olime Viitnal. Igaks juhtuks laadisime autosse natuke elektrit juurde - kurat seda elektrivärki teab, äkki ei saagi pärast laadija juurde tagasi, eks ole.

Ilm oli küll kehvakene, aga kõige hullem polnud. Tuul oli küll kõledavõitu, kuid õhusoojust oli täitsa parajalt ja nagu kohapeal selgus, oli veetemperatuur täitsa mõnus. Tänu kõledale tuulele oli Pikkjärve ääres erakorraliselt vähe inimesi, mistõttu meie Morgiega ei hakanud supelriiete selgaajamisega vaevlema ja sulpsasime niisama vette. Nirti ja Putukas panid siiski siivsalt ujumispüksid jalga. Aga eks nad noored kah alles ja ega neil polnud ju ka kavalat plaani vees natuke kepiasja teha. 

Igatahes. Mõne aja pärast hakkas siiski vee kohal puhuv külm tuul ihu maha jahutama, nii et pikalt me järve äärde jääma ei hakanud. Samuti loobusime mõttest piknik kohapeal ära teha ja nõnda keerasime nina ringi ja veeresime Viitnasse tagasi. Seal ühendasime meeldiva kasulikuga - ajal, kui auto endasse elektrit laenas, sõime meie kaasavõetud kraami. Sõime, jõime, kiikusime ja siis sõitsime Tallina poole tagasi.
Elektriauto Nissan Leaf
See pilt klõpsa küll suureks
Aga see on Balti jaamas. Kolm põlvkonda vedureid
Elektriautoga sõidu ära proovinuna ütlen, et sellega linnast väljasõiduks peab laialt aega käes olema, et sõita laadijast laadijani ja iga juures tunnike aega veeta. Aga muidu on ta mõnusalt erk elajas.

12 juuli 2013

Vaikelu Kudzumajas

Kudzumaja
Kass Kingo. Tema elab värava taga
Koer Seti. Tema on rumalavõitu. Aga sõbralik
Lapsed sõitsid puhkama


Kudzu uhiuus grillahi
Grillnurgake
Simbo. Tema on vana, aga vahel teeb vallatust ka

Blondi. Tema on tegelikult Morgie jagu
Arusaamatu elukas